Kätte on jõudmas aeg, mil Haapsalu vallutavad kolmeks kevadööks fantastilised olendid, üleloomulikud jõud, karmid kollid ja verdtarretavad sündmused – õnneks vaid kinolinal. Algamas on 4. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival ehk HÕFF, mis kestab 17.-19. aprillini ning toob kevadisse Valge Daami kodulinna viimaste aastate ning maailma fantaasia- ja hirmufilmide paremiku, rahvusvahelised filmitegijad, fännidest rääkimata.

 

Öeldakse, et kui filmifestival või mingi lahe kultuuriüritus suudab suuremate kriisideta üle elada kolm aastat ja astub seejärel üle puberteediiga tähistava neljanda aasta ukseläve, siis jääb festival ellu ning selle tulevik on kindlustatud. Kuigi tänavu neljandat aastat toimuvat HÕFFi ei saa veel võrrelda maailmakuulsate Brüsseli, Fantasporto, Neuchatel’i või Sitges’i festivalidega on HÕFF juba praegu Euroopa kontekstis ainulaadne nähtus, mida tunnistasid ka mullu festivali väisanud Ameerika horrorguru Brian Yuzna ja legendaarse „Navigaator Pirxi“ lavastaja Marek Piestrak.

Täpselt ei tea siiski keegi, mis teeb Haapsalust koha, mis sobib fantaasiafilmide ja õudukate näitamiseks nagu rusikas silmaauku. Võib-olla on see Haapsalu muda – ei tea, kuid näiteks on Yuzna HÕFFist ja kuurortlinna müstilisest ravimudast ja mütoloogiarikkast ajaloost niivõrd vaimustunud, et veeretab mõtteid sellest kunagi fantastilist hirmufilmi vändata. Üha rohkem tunnustavad HÕFFi ka Eesti filmigurmaanid, sest kolme festivaliaasta jooksul on HÕFFist ja festivali eriüritustest kujunenud välja üha populaarsem võimalus veeta tore nädalavahetus kuurortlinnas spamõnude ja heade filmidega.

Paljudele teistele sarnaselt on HÕFF tänavu pidanud püksirihma pisut koomale tõmbama, kuid seda kindlasti mitte programmi arvelt. Festivali keskuseks on tänavu intiimne Haapsalu Kultuurikeskuse rõdusaal, mis varematel aastatel olnud festivali friigifilmide linastumiskohaks. Pisut rohkem kevadesse on nihkunud festivali toimumise aeg, mis sellel aastal on aprill. Samuti kestab filmipidu endise nelja päeva asemel kolm, reedest-pühapäevani, võimaldades HÕFFi esimestest linastustest osa võtta ka Haapsalust väljastpoolt tulnud publikule. Ja kuigi filmide näitamiseks mõeldud saalidki on Haapsalu Kultuurikeskuse suure saali renoveerimise tõttu pidanud ümber kolima sama maja väiksematesse ruumidesse, tõotab festival truuks jääda oma põhimõtetele – parem filmiprogramm kui kunagi varem, mõnus festivali atmosfäär, lahedad väliskülalised ja mitmed ootamatud üllatused.

 

Fookuses Skandinaavia horror ja itaalia zombifilmid
HÕFFi eesmärgiks on tutvustada Eesti ja lähiriikide kinopublikule  õudus-, fantaasia- ja kultusfilme ning maailmakino varamut läbi võimalikult laiahaardelise ja kaasaegse filmiprogrammi, mis Eesti kino- või videolevisse tihti ei jõua. Sestap pöörab HÕFF rõhku kvaliteetsele programmile, mida näiteks tunnustatud Neuchateli’ festivali programmijuhid on pidanud Euroopa tippfestivalidele vastavaks. Kuigi peamiselt linastuvad verivärsked linateosed, pöörab HÕFF rõhku ka klassikale ja kultusfilmidele. Vastupidiselt linnalegendile ei ole HÕFF ainult karmide horrorfännide kogunemispaigaks, sest ühtmoodi populaarseks on osutunud festivalil linastuvad maailmatasemel fantaasia- ning animafilmid, mis pakuvad naudingut ka tavapärasema maitsega vaatajale.

Tänavu linastub festivalil orienteeruvalt 16 täispikka mängufilmi, millest põhirõhk on uutel, aastatel 2007-2009 valminud õudus- ja fantaasiafilmidel. Üheks fookuseks on tänavu Skandinaavia kaasaegne õudus- ja fantaasiafilm, mis viimased paar aastat on teinud ilma nii erinevatel filmifestivalidel kui ka rahvusvahelises filmilevis,  meenutagem kasvõi viimasel PÖFFil linastunud rootsi filmi „Lase sisse see õige“ üleilmset edu ja populaarsust. Haapsalus näeb Skandinaavia fookuse filme Norrast, Soomest ja Islandilt. Just eelkõige Norra õudusfilm on viimastel aastatel püünele tõusnud eeskätt oma slasherite poolest, neist tuntuimaks festivalidelgi ringelnud „Manhunt“ (2008). Soomlaste suur festivalide hittfilm „Sauna“, kus teeb pisikese osa ka meie Rain Tolk, on samuti HÕFFi programmis oma koha leidnud, ning seda tuleb tutvustama ka võttegrupp koos filmi lavastanud Antti-Jussi Annilaga. Islandi seiklusfantaasiafilm „Astroopia“, mis oli 2007. aasta vaadatuim saareriigi mängufilm, on aga näide Põhjamaade kreisist huumorist, mille tulemuseks on ühtviisi kriitikutele kui ka kinopublikule meelepärane trashfilm.

Teiseks festivali fookuseks on itaalia 1970-80ndate aastate giallo žanri koolkonna ühe liidri ja Quentin Tarantino suurte lemmikute hulka kuuluva Lucio Fulci ööfilmide programm, kus tulevad näitamisele Fulcile au ja kuulsust toonud zombifilmid, tinglikult George Romero 1978. aasta „Surnute koidiku“ järjeks peetav „Zombi 2“, (tuntud ka pealkirja „Zombie Flesh Eaters“ all, 1979), ning 1981. aastal valminud „Sealpool“ (Beyond). Mõlemad filmid on omal ajal paljudes riikides ärakeelatud või on need kinoekraanidele jõudnud tugevalt kärbituna. Seetõttu oleks siinkohal paslik hoiatada nõrganärvilisemaid vaatajaid Fulci filmides sisalduvate räigete ja vägivaldsete stseenide ees, kuigi tänapäeval tunduvad need paiguti pigem omanäolised, kui mitte isegi naljakad.

 

Jaapani ekstreemhorrorist šokeeriva briti psühho-peredraamani
Festivali uute filmide programmis on filme tänavu Brasiiliast, Inglismaalt, Indoneesiast, Lõuna-Koreast, USAst, Itaaliast ja Jaapanist, seega valik kogu maailma õudusfilmi hetkeparemikust. Kui tõsta esile vaid paari, siis kindlasti ei tohiks ükski Aasia ekstreemkino huviline maha magada „Robocopi“ Jaapani vasteks peetavat ja kiirelt kultusstaatusesse tõusnud satiirihuumorist kantud „Tokyo Gore Police“, mille taga seisab varem eriefektide lavastamisega silma paistnud Yoshihiro Nishimura („Suicide Club“, „Machine Girl“).

Et britid oskavad teha komöödia ja -õudusfilmi piiril balansseeruvaid filme (selle heaks näiteks on viimasel PÖFFil linastunud „Metsatalu“), oli ammu teada, aga et neil tuleb välja šokeeriv psühholoogiline horrorfilm, nagu Steven Sheili debüüt „Ema ja isa“, oli täiesti ootamatu. Igatahes linastub see nappide vahenditega, kuid kõikjal filmifestivalidel edukalt linastunud film nüüd ka Eesti publiku ees, pannes proovile publiku taluvuspiiri esitades küsimusi tegelikust perevägivallast meie ümber. Teist aastat linastame põhiprogrammi filmide ees ka temaatiliste lühifilmide ja animatsioonide valikkava.

Festivali pisemasse saali (nn galeriisaal) oleme suunanud eelkõige filmid friigiauditooriumile, kes armastab klassikalisest horrorist tavapäratumaid ja ekstreemsemaid kultusfilme. Eraldi fookusena püsib HÕFFi programmis endiselt see „kõige-kõige jubedam“ ekstreemlinastus, milleks on kurikuulsa Jaapani filmisarja „Guinea Pig“ teine ja kõige enam poleemikat tekitanud film „Liha ja vere lill“ (1985), mis sai üleilmseks kuulsaks kasvõi fakti tõttu, et Hollywoodi näitleja Charlie Sheen pidas filmis nähtud päriselus ülesvõetud snuff filmiks sundides FBI’d kriminaalmenetlust alustama. Nii Ameerikas, kui Jaapaniski kohtuvaidluseni paisunud skandaal lahenes, kui šokifilmi režissöörid tõid lagedale nn kaadritaguse „making-of’i“ põhjendades inimtaluvuse piire kompava õuduka loomist eesmärgiga šokeerida publikut nii nagu seda kunagi eales varem polnud tehtud. Ultravägivaldne ja nõrganärvilistele tugevalt mittesoovitav film on siiani keelatud või tõsiselt tsenseeritud mitmetes maades. Filmi linastusele eelneb dokumentaalfilm ja kommentaar, ning alla 18-aastastele on film tungivalt mitte-soovitatav.

HÕFF saab teoks Haapsalu linna, Haapsalu kultuurikeskuse ning Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali ühispingutusena. Üksikseansipilet maksab 50 krooni, kõiki festivali filme vaadata võimaldav pass 300 krooni. Täpsemat informatsiooni HÕFF 2009 kohta leiab festivali koduleheküljelt www.hoff.ee

Tekst: Sten Saluveer (Tallinn Airport Magazine)

postitas: risto | 16. apr 2009 | Teema: Film, Üritused |