“On laule inimeste sees, mis jäävad elama” (Viiding).
Karel Leet kirjutas Sahtlile.
Tema iseäralik tämber täitis kogu tipptunnise autobussi : tee oli talvine, leidus sellel terake soola, sest nii sai pidamine parem, kuid ühtlasi tekitas säärane tume krabin kummalise resonantsi lugemiskõmaga. Kuulsin kedagi esitust järellausuvat ning selles kõiges oli juttu väikestest inimestest meis koos nende jõudmiste ja jõuetustega. Uskumatu, kuidas võib mõni sedasi kujutlusielustaval kombel tões ja vaimus – tegelikult ta vist ei pannudki midagi tähele – deklameerida ühistranspordis keset suurt sagimist. Juhtus seda siis sageli või ei, tõesti ei tea, aga taaskord pöördus tähelepanu vaikival sammul nagu liiv. Juhan Viiding, öelge ometi, mis juhtub sellega, kes saab, mida tahab!
“Mis on see luuletaja luule?” küsis Viiding kord meilt kõigilt, küsis ja jäi õige tasaseks. Oli see vast 1995. aasta, kui näitlejahärra lahkus kirikuaia taha teisiti päiksekiirtest soojaks paistetud mulda. Siinkirjuta astus tol ajal oma esimese sammud kooliteel, pulbitsustes täis õhinat nagu üdi ja kogu kunagine 70-ndate põlvkond, kust isemoodi Juhan end ühes luulega leidis. Mõneti tundub, nagu oleks säärane inimene kaasajastanud ununenud helinaid, kuid lõpuks jäid ringid elus ikkagi nii pisikeseks. Kindlasti polnud aga tegemist kurblikult haigusliku nähuga, nagu seda võib täheldada samavõrd müstilise Juhani puhul meie varasemast kirjandusloost. Pigem meenutab Viidingu laul Thomas Mann’i “Doktor Faustust” – mõtet kauplemisest vanatühjaga õitsva ajaliste piirangutega loomeperioodi eest. Laulis ju hipiliikumise ikoon John Lennongi oma eneseusu ja kujutelmade ülemuslikkusest kõige muu suhtes, küllap tabas kuidagi säärane vaimsus ehk Juhani noorusihalusi. Iga luule, iga laul – suure mõtleja veel suurem uskmatus siin elus ning samas paratamatus, millest jääb olevaile ning tulevaile mõndagi.
Viidingust jäi pisut grammofonil kuulamiseks mõeldud plaate, meenutamaks noid kummalisi ülesastumisi avalikes kohtades või teatrimajades. Nüüdseks suureks kasvanud Elol, tütrel, keda isa vari saadab kui ime, asuvad need vast kusagil kapis, sest õnnelikust lapsepõlvest haaravadki ehk niisuguste vanemate lapsed omale kaasa ootuse selge jälje: need, kes saavad, mida tahavad, jäävad alatiseks igatsetuteks – neilt otsivad lohutust üha uued ja uued lapsed ehk kasvulätte saamahimu pehme vangistusega harjunud.
Oma viimases kogus kirjutab Juhan Elole nõnda : “Ema poolt triigitud rätt pühkis need pisarad ära!” Taaskord võib-olla mõneti harjumatu inimliku meelekindluse näitamine aupaistelise Viidingu kehastuses. Samas, empaatia on näitlejale ju siiski loomuomane, ning võime ilmselt loota õigusele, milles Viiding astudes nii-öelda lavalt maha, tahab endast parima äranägemise järgi jätta iseenese lihast ja verest tüdrukule tiibu ja kätt sirutava ingli.
“Taevas – see määrdunud sinine energia.” ohkan ma pisut parafraseerivalt, kui mõttelõng jääb ootama vardakujulist vastust, kudumaks edasi lõpptulemit. Inglid teadupärast seostuvad meile just täheruumi suunas küünitavaga, mis sellest, et üks neist kunagi põrgupõhjatusse olevat heidetud. Viiding polnud kunagi inglitest loobunud, olgu ajendiks siis looming või järelkasv, laotus koos oma tiivulistega on alati paiknenud kindlal kohal. Ilmselt on niisugune märge meile ainus viit tolle mehe abiotsimisest oma tahtmiste vastu, vandudes lõpuks alla ikka üksnes enesele, sest iga täht olevat üks luhtunud lootus ja suurima lootusetuse juures heidab inimene ikka pea kuklasse, otsimaks midagi kõrgustest. Nii läheb mees oma viimseid hingetõmbeid lõppenuks loendama kirikusse.
Mõni uni võib sündmustiku ülatuselt sisaldada üüratuid aegu ja inimesed bussiski olid mõnusasti tukastama jäänud, pööramata tähelepanu peatustele. Juhan Viiding on aga öelnud, et end ei tohi me mitte ära magada – vast igaühel meist on mõnes mälusopis meenutus, kuivõrd uinutavalt võib mõjuda inimkõne, seepärast võib ärkvelpüsimine osutuda mõistetavalt raskeks. Aga enne veel, enne silmatoodavat liiva, kuulake, kas mõni teie lähedalolijaist hääletult appi hoopiski ei karju, sest on siis hiljem mahti mõelda abist sellena, mis saab inimesest, kes jääb selleks, mida on tahtnud.
Karel Leet
26. november 2007
