Sahtel # 7 videonumber andis põhjuse kaevata arhiivist välja üks artikkel rulavideote filmimisest. Lugu ilmus meie neljandas numbris 2005. aasta detsembris, kuid enamik juttu on tänini asjakohane ja näpunäited olulised ka praegu filmimisega alustajatele. Teksti kirjutas Janar Ilves, enjoy.

Rulasõidu filmimine on võibolla rulatamise enda järel järgmne huvitav tegevus, mis selle spordi või elustiiliga kaasas käib. Järgnev lugu püüab anda filmimise ja videokaameratega mittetuttavale tegelasele kerge ülevaate kaamera ostmisest, selle seadistamisest ja rulasõidu filmimise tehnilistest iseärasustest.

Rula ja mini DV

Teada on, et kõigil rulatajatel on paremad ja halvemad päevad ning 360-flip-nosegrind-reverdid käsipuule ei juhtu esimese korraga ja alati ka väga andekatel sõitjatel. Kui see aga juhtub veel täiesti tundmatul eesti väikelinna rulataval kodanukul, ei usu seda mitte keegi. Mida siis teha, et selliseid muljetavaldavaid hetki saaks nautida ka sõbrad ja miks mitte vaenlased, kes parajasti ise kohal ei olnud? Lahendus on lihtne – tuleb trikk videosse saada.

Tänapäevane tehnoloogia areneb peadpööritava kiirusega, mis pole aga praegu oluline. Oluline on, et progress teaduse ja tehnika alal on massidesse toonud elu jäädvustamise tehnoloogia videokaamerate näol, mis on päästerõngaks tunnustusvajaduse küüsis vaevlevale rulasõitjale ja õnneks enam mitte nii hingematva hinnaga kui veel paari aasta eest. Asi on niikaugel, et isegi mobiiltelefon – kuigi praegu veel natuke kahtlase kvaliteediga – on võimeline liikuvat pilti jäädvustama.

Enam-vähem korraliku kvaliteediga video saamiseks, tuleks vähemalt veel esialgu mobiiltelefonile mitte lootma jääda. Praegu on tõsise filmihuvi, seega siis rulatrikkide filmimise huvi korral, kõige mõistlikum oma suvise tööga kõrvale pandud või muud moodi säästetud kroonid investeerida mõnda digitaalvideokaamerasse, ehk siis mini-DV märki kandvasse seadmesse. Loomulikult on olemas veel teisigi kaameratüüpe, nagu Hi-8, Digital-8 või HDTV ja beetakaamerad, kuid nendel ei hakkaks pikemalt peatuma, sest esimesi võib pidada juba aegunud masinateks ja viimased on väikese rulafilmi jaoks veel liiga elitaarsed oma kõrge hinna poolest. Seega siis mini-DV on kaameraformaat, millest edasine jutt lähtub.

Kuidas tööriista valida?

Kaamera valik osutub päris keeruliseks. Elektroonikakaupluses on palju erinevate firmade toodangut erineva hinnaga – uute kaamerate eest tuleb poes välja käia alates umbes 4 tuhandest kroonist ja lõpetades kusagil 70 tuhande kandis (hallis tornmajas resideeruva ärika juures natuke vähem). Olgu hinnaga, kuidas on – see on igaühe vaba valik lähtuvalt võimalustest. Samas esimest kaamerat ostes tuleks arvestada, et ka kõige kõvem kaamera ei filmi ise ja annab ebaprofessionaalsetes kätes kehva tulemuse. Tõsi on seegi, et päris tihti ei tähenda kallim hind paremat kaamerat. Kõrgema hinnaga võidakse püüda võhikule kaameraga kaasa müüa filmimiseks täiesti ebaolulisi lisasid nagu näiteks võimalus kasutada kaamerat fotoaparaadina. Tegelikkuses tähendab see enamasti 1 megapiksliseid fotosid, millega pole midagi teha, sest nende kvaliteet ei kannata võrdlust ka kõige odavama digifotoaparaadiga.

Olulised asjad, mida rulavideo filmimiseks ostetava kaamera juures vaadata on erinevate seadete, nagu ava(exposure), säriaeg(shutter speed), valge balantsi(white balance), zoomi ja fookuse käsitsi seadmise võimalus. Mida rohkem käsitsiseadmise võimalusi, seda parem. Hea oleks, kui iga funktsiooni jaoks oleks kaamera küljes oma nupp või rõngas keerulise menüü asemel. Pidev ekraanimenüü kasutamine näiteks kaamera ava seadmiseks võtteplatsil on võimalik, aga aeganõudev ja tüütu.

Kaamerat ostes ei saa mööda vaatada tootjapoolse toe olemasolust siinmail. See tähendab, et kui kaameraga midagi juhtub, selle laadija läheb katki, või aku väsib ära, et siis oleks võimalus oma aparaat remonti viia, või kauplusest lihtsalt uus jupp osta. Eriti oluline on just varuakude saadavus, sest tavaliselt on kaamerate standardaku naeruväärselt väikese mahtuvusega vähegi tõsisemaks operaatoritööks. samuti pole ühegi aku tööiga lõpmatu ning terve kaamera kasutuksmuutumine ainult sellepärast, et aku vananes, oleks masendav.

Veel üks asi, mis kaamera ostmisel märkamata võib jääda, kuid mis kaamera võimalusi tundma õppides puuduseks võib osutuda. Esiteks – kaamera valgustundlikkus. Valgustundlikkus antakse tavaliselt luksides (LUX) ja mida väiksem arv lukside ees, seda parem. Oluline on vaadata luks-numbrit ilma sisselülitatud öövõtteta. Sellisel juhul võiks see number olla 5 või vähem. Kaamerad, mille valgustundlik – kus on 5 või rohkem, on korraliku pildi jäädvustamiseks õhtuhämaruses natuke nõrgad. Teine omadus on digitaalse sisendi olemasolu (DV-in). Kõigil mini-DV kaameratel on küljes digitaalne väljund(DV- out) pildi ja video arvutisse saatmiseks, kuid osadel mudelitel on lisaks veel digitaalne sisend ehk DV-in. See tähendb, et kaamerat on võimalik kasutada ka digitaalse salvestajana, ehk siis selle abil saab arvutis töödeldud video ilma kvaliteedis kaotamata taas kassetile salvestada. Samuti võimaldavad DV-in sisendiga kaamerad suvalist analoog-videosignaali digitaalseks muuta. Seega DV-in on hea ja enam-vähem sama hinnaga kaamerate puhul võiks eelistada DV-in võimalusega mudelit.

Millised on pro-rulafilmijate tööriistad?

Üldiselt on professionaalsete rulafilmijate seas välja kujunenud teatud eelistus Sony, Canoni ja Panasonic aparaatide vastu. Kindlasti on sel eelistusel õigustatud alus, näiteks kaamera vastupidavuse, kasutusmugavuse ja pildi kvaliteedi seisukohast. Rulamaailma filmijate läbi aegade number 1 lemmikkaameraks on olnud Sony VX1000. praeguseks on selle kaamera tootmine lõpetatud ning asendusmudel VX2000 on asendunud mudeliga VX2100. VX-kaamerad on kergelt äratuntavad küljes oleva iseloomuliku sanga järgi, mis just peale pildi kvaliteedi ongi nende populaarsuse aluseks rulafilmijate seas. Sarnased Canoni mudelid, mida rulafilmide tegijad laialdaselt kasutavad on XL1, XL2 ja XM2. Kui laiatarbekaamerad on enamuses 1ccd-lised (ccd – charge-coupled device), siis kõik eelpool mainitud kaamerad on 3CCD-kaamerad, mis tähendab et neis on pildi salvestamiseks 3 valgustundlikku elementi võimalikult elutruu videokujutise saamiseks erinevates valgusoludes. Samuti kasutatakse nende kaamerate küljes parimat optikat, millega on seletatav neile tippmudelitele kohane, kuid kahjuks üle mõisutse kõrge poehind.

No mida veel vaja on?

Siiamaani on jutuks olnud ainult kaamerad. Kuid rulatrikkide filmimiseks on kaamera külge vajalik hankida korralik lainurkobjektiiv, ehk kalasilm (fisheye). Kalasilm on eriline klaasitükk, mis kruvitakse kaamera enda objektiivi ette, et selle vaatevälja laiendada. Korralik kalasilm võimaldab kaamera vaatevälja laiendada kuni 180 kraadini. Sellise laiendamise tagajärjel esineb paratamatult pildi moonutamine mullikujuliseks(sarnaselt uksesilmale), mis aga muudab lähedalt filmitud trikid mitu korda efektsemaks. Kalasilma hea omadus on ka see, et trikitavat rulasõitjat on laia vaatenurga tõttu lihtsam kaadris hoida ja ta pehmendab mingil määral kaamera liikumisest tingitud pildi hüplemist sõidu pealt filmides.

Lainurkobjektiive iseloomustatakse 1-st väiksema arvulise kordajaga. See number näitab, mitu korda kasutatav objektiiv vähendab kaamera enda fookuskaugust. teguriga 0.6 kuni 0.5 objektiivid on tavalised lainurgad, st nad muudavad kaamera pildi laiemaks ilma moonutusteta. Kalasilmale iseloomulik moonutusefekt on märgatav nende objektiivide kasutamisel, mille korda ja on alla 0.5-e. Levinumad ja hinna poolest kättesaadavamad kalasilmad on teguriga 0.43 või 0.42. Ei oska öelda, kas neid siinsetes kauplustes müüakse, kuid kindlasti on sellised soodsalt saadaval internetis, näiteks e-bays.

Professionaalsed rulafilmijad kasutavad oma kaamerate küljes peamiselt Century Opticsis toodetud 0.3-se kordajaga kalasilm-objektiive. Nende objektiivide moonutus on maksimaalne, millest nad on saanud filmijate hulgas hüüdnime – Death Lens. Century kalasilmade positiivseks eripäraks on, et suure sfäärilise moonutuse juures säilitab pilt teravad jooned ka servades, mida odavamad kalasilmad ei võimalda. Kahjuks on Century kalasilmi Euroopast peaaegu võimatu hankida ja nende hind ületab nii mõnegi kaamera hinna.

Enne oma kaamerale kalasilma ostmist tuleb kindlaks teha, kas seda on võimalik konkreetse kaamera ette kinitada. tavaliselt on kaamera objektiivi ümber selleks spetsiaalne keere, mille läbimõõt peaks kirjas olema kaamera passis. Ideaalis tuleks kalasilm valida sama keermega, mis kaamera küljes. Et asi keerulisem oleks, on peaaegu igal kaameratootjal objektiivi ümber oma mõõduga keere ja kalasilma kinnitamiseks tuleb kasutada sobiva mõõduga vaherõngaid.

Okei. Mis siis nüüd?

Nüüd peaks enam vähem kõik filmimiseks vajalik olemas olema. Loomulikult on veel juppe, mida kasutada, nagu statiiv, lisavalgustus, valgusfiltrid jne, aga põhiline kraam, see tähendab kaamera ja kalasilm on valmis neid neetud flip-sisse-flip-välja meistriteoseid jäädvustama.

Enne filmima asumist tuleb selgeks teha oma kaameral olevate nuppude tähendus ja erinevate seadete käsitsi muutmise viisid, sest sellistes keerulistes tingimustes, milles rulatamise filmimine toimub, ei tule kaamera kõrgtehnoloogiline automaatika tihti toime.

Esimesed seaded, mis tuleb paika, panna puudutavad jäädvustatava pildi heledust ja toimivad teinetesest sõltuvalt. Need on kaamera säriaeg (shutter speed) ja objektiivi ava (exposure). Kui säriaja seadmise võimalus on olemas, tuleks see sättida võimalikult kiireks, ehk kuhugi 1/250…1/1000 s vahele, kuna filmitava rulataja liigutused on kiired. Aeglase säriaja korral jäävad kiirelt liikuvad jäsemed ja rula filmile uduselt. Tegelikkuses on nii kiired säriajad professionaalsete kaamerate pärusmaa – enamus reaalse hinnaga kaameraid töötab säriajaga 1/50 sekundi kandis, mis ajab suuremas osas asja edukalt ära.

Kaamera objektiivi ava võiks võrrelda inimese silma pupilliga – see kontrollib läätse läbivat valgushulka. mida eredam on valgus, seda väiksemaks muutuvad silma pupillid ja sarnaselt tuleks väiksemaks keerata kaamera ava ning vastupidi. Kuigi kaamera objektiivi ava automaatne rezhiim üritab ava liigutada valgusest lähtuvalt, nagu inimsilmgi, ei ole tulemus nii täiuslik nagu loodusliku seadme puhul. See tuleneb asjaolust, et kaamera valgustundliku elemendi ehk ccd tundlikkus pole võrreldav inimsilma võrkkesta omaga. Vastu päikest mingit objekti vaadates suudab inimsilm objekti suhteliselt nõrga jõuga värve ja varje ereda valguse taustal eraldada, mida videokaamera valgustundlik element ei suuda. Kaamera automaatika väldib igasugust ülevalgustust ja sätib tavaliselt ava selliselt, et filmitava objekti taga olev taevas on normaalselt valgustatud, kuid filmitav objekt ise paistab musta varjuna. Samuti on automaatse avaga erinevates valgusolukordades filmides, ehk näiteks mööda tänavat sõitvat rulatajat fimides märgata salvestatud materjali heleduse häiriv kõikumine. Selle vältimiseks tuleks leida avale sobiv keskmine väärtus ja see käsitsi paika panna, kuid samas materjali mitte liialt üle valgustades.

Objektiivi ava ja säriaeg on omavahel seotud nii, et kiirem säriaeg nõuab normaalse heledusega pildi jäädvustamiseks rohkem valgust, ehk suuremat ava. Seega on normaalse heledusega pildi saamiseks vajalik nende kahe parameetri sobivus. Tavaliselt pole laiatarbekaameratel säriaja seadmine käsitsi võimalik ja kaamera hoiab ise säriaja oma võimetele vastavalt võimalikult kiire. Seega on asi filmija jaoks lihtsam, sest reguleerida tuleb ainult ava.

Kui ava ehk exposure seadmine käsitsi on tavaliselt hädavajalik, siis kaamera fookuse saab enamasti jätta automaatika hooleks. Kuigi – kalasilma kasutades sattub kaamera fokusseerimise automaatika tihti segadusse. Kuna kalasilmad vähendad kaamera objektiivi normaalset fookuskaugust, leiab kaamera tihti, et õige fookuskaugus asub kusagil väga lähedal ja asjad, mida teravalt filmida on tolmukübemed kalasilma pinnal. Sellist asja juhtub tihti filmides kalasilmaga vastu valgust, või õhtul, kui üldine valgustase on madal. Nii et kui kalasilma kasutades kaamera autofookus kala paneb, tuleks ebameeldivate üllatuste vältimiseks autofookus välja lülitada ja pilt käsitsi teravaks timmida.

Lisaks säriajale, avale ja fookusele on olemas veel üks parameeter, mida teatakse vähe, kuid mis mõjutab oluliselt filmitava materjali kvaliteeti – see on valgetasakaal või -balants ehk white balance. Valgebalantsi seade mõjutab pildi värvitoone ja tuleneb taustvalguse, kas siis loodusliku või tehisvalguse erinevast värvitemperatuurist. Kui filmida tehisvalgustus all loodusliku valgebalantsi seadega, paistavad kõik värvid ebaloomulikult kollased. Vastupidisel juhul, see tähendab tehisvalguse jaoks sobiva valgebalantsiga päikesevalguse käes filmides, paistavad värvid sinakad. Tavaliselt on kaameratel valgebalantsi seadmiseks 4 võimalust: automaatne (auto), fikseeritud (hold), tehisvalgus (indoor) ja looduslik (outdoor) valgus. Valgebalantsi valikuga tuleb kaamera enamasti samuti automaatrezhiimis edukalt toime. Probleeme võib tekkida akendega saalis filmides, kus laes põlevad valgustid ehk siis olukorras, kus tehis- ja looduslik valgus on peaaegu tasakaalus. Sellisel juhul tuleks kaamera valgebalants sättida tehis- või loodusliku valgustuse peale vastavalt sellele, kumb seade loomulikumad värvid annab.

Filmikunst või filmitehnika?

Eelnevalt kirjeldatud kaameraga seotud tehniliste peensuste meisterliku valdamiseni jõudmine nõuab natuke aega, nagu ka filmimise teise poole, ehk filmitehnilise ja ka -kunstilise osavuse omandamine. Ka siin on mõned asjad, mida jälgida, et video võimalikult hästi õnnestuks.

Kõige tähtsamaks filmitehniliseks teguriks, mis kehtib nii paigalt kui sõidu pealt filmides, on arvatavasti kaamera hoidmine filmimise ajal. Kuna kaamera jäädvustab liikumist, siis jäävad lindile nii filmitava tegelase – ehk siis praegusel juhul rulataja kui ka kaamerat hoidva käe poolt sooritatud trikid. Viimased raskendavad hilisemat video nautimist ja neid on võimatu videomaterjalist veatult eemalda. Seepärast tuleb vältida töötava kaamera rappumist ja suvalist kallutamist. Kaameraga tuleks ümber käia nagu kuuma vett täis klaasiga – iga üleanrune värin ja kallutus võib kätt kõrvetada. Lisaks tuleb samal ajal jälgida, et filmitav trikimees koos oma rulaga korralikult kaadris püsiks. Kui paigalt filmides on neid kahte asja koos teha üsna võimalik ka algajal operaatoril, siis laine või kombosid jäädvustades on see päris keeruline ja vajab harjutamist.

Kõikumise ja värinate ebahuvitav vastand on kaamera liigne staatilisus. See tähendab, et stabiilse pildi saavutamisel ei tasu muutuda inimstatiiviks. Videopildi sujuv liikumine, võibolla natuke zoomi ja kaamera kõrguse muutused näitavad, et filmija on elusolend, mitte metallist kolmjalg, mis kaamerat tuimalt paigal hoiab.

Kalasilmaga sõidu pealt filmides on oluline kaamera asend ja selle kaugus sõitjast. Kaamerat tuleks hoida kerge kaldega nii, et objektiiv on suunatud natuke ülespoole, umbes filmitava sõitja keskkohta. Niimoodi haarab lääts kaadrisse kogu rultaja koos näo ja jalgadega. Sõltuvalt kalasima tugevusest on fi lmimise kaugus sõitjast erinev. Kindel on see, et kaugvõtteid pole kalasilmaga mõtet teha – rulataja jääb peale liiga väiksena. Samuti zoomida, sest see lihtsalt ei tööta. Kalasilma eesmärk on võimaldada filmida sõitjat võimalikult lähedalt, samas jäädvustada võimalikult palju tausta. Kuna kalasilma vaateväli on lai, siis võib ka filmija ise kaadrisse jääda, mis pole soliidne. Kõige kindlam on lähtuda sellest, et kui sina näed kalasilma klaasi, siis näeb kalasilm sind ja sa oledki lindil, ning seda vältida.

Väga oluline on kalasilma kasutades kaamera värinat stabiliseeriv funktsioon (laialt tuntud kui steady-shot) välja lülitada, sest vastasel korral jääb materjali vaadates mulje, nagu oleks filmija kalasilma käsitsi kaamera ees püüdnud hoida, kuna see tundub kõigis eri suundades kaamera ees ujuvat.

Veel üks tahk kalasilmast. Kuna vahemaa kaamera ja rulataja vahel on väga väike, on suur oht, et rulataja jalge alt lendav laud vigastab kallist optikat. Laua liikumine võib olla väga kiire ja pihtasaamise eest pole kaitstud ükski kaamera ega filmija. Ohu vähendamiseks tuleks vältida filmimist kaamera ekraani vaadates, kuna niiviisi on vaateväli väga kitsas ja tähelepanu liialt sellele suunatud, et üldse kaamerasse lendavale rulale reageerida. kõige kindlam on filmida kinnise ekraaniga tunde järgi kaamerat sõitjal hoides, või paigalt filmides kasutada kaamera pildiotsijat.

Korralike sõidukaadrite jäädvustamiseks on vajalik filmija vähemalt keskpärane rulatamisoskus. Tegelikult peab filmija lauda hästi valitsema, sest kukkumise korral ei saa ainult kondid haiget vaid võib hävineda kallis kaamera. Hea oleks filmimise jaoks kokku panna spetsiaalne rula, nagu seda teevad kogenud filmijad. Filmija rula ei erine tavalisest trikirulast peale rataste millegi poolest. Kui trikitamiseks sobivad paremini väiksed ja kõvad rattad tugevusega üle 95A, siis filmimise rulal võiksid rattad olla läbimõõduga 60-65 mm ja pehmemast segust, ehk nii umbes 70A-80A ja loomulikult head laagrid. Suured ja pehmed rattad veerevad pikemalt, mis tähendab et liikumiseks on vaja vähem hoogu lükata ja seega on lihtsam kaamerat hoida. Peale parema hoo on suured pehmed rattad ka vaiksed ja ei anna häirivat müra kaamera mikrofoni.

See on lühidalt kõik kaamera valikust, seadetest ja filmimise tehnkast. Loomulikult ei ole see jutt õpetus hea video tegemiseks, vaid pigem sissejuhatus teemasse, et mitte kohe alguses päris ära eksida. Video esteetiline pool, ehk filmimiseks valitud vaatenurgad, vaheklipid, graafiline kujundus, taustamuusika ja montaaž tuleb nauditavaks teha muusade juhendamisel.

postitas: risto | 26. aug 2008 | Teema: Featured, Sahtel, Skeit, Text, Video |